Viimasest sissekandest on palju aega möödas. Tohutult ja rohkemgi on muutunud... Eks alustame siis suvest.
Me ei suhelnud. Ta pani mulle facebook'is bloki peale ja ega ma surkinud ka. Nii oli see terve suve ja sügise alguses ka. Algul ma püüdsin oma uudishimu Tema suhtes tagasi hoida ja varjata kuid... Ühesõnaga, alguses sain hakkama, kuid mida sügise poole aeg läks, seda rohkem ma Tema kohta teada saada tahtsin. Uurisin poisi ema käest, kellega ma endiselt suhtlesin, lasin oma sõbrannadel Ta profiili vaadata ja mulle ette kanda, et kas ja mis muutunud on, sest ma ise seda teha ei saanud. Tahtsin ja otsisin Tema kohta informatsiooni igal võimalikul moel.
Suvel käisin muidugi ka laagris, kus kohtasin üht toredat poissi. See selleks. Temaga midagi erilist polnud ja ega polekski saanud olla ega tulla.
Sügisel kooli minnes oli mul peas hoopis keegi teine... Lisaks Temale muidugi. Selle teisega kohtusin ma ligi kuu aega, saime hästi läbi ja olime üsna lähedased ning usaldasime üksteisele erinevaid saladusi kui nii võib öelda, kuid miski oli puudu... Ma igatsesin Teda ja nii see lõppes.
Mõni nädal enne sügisvaheaega sain teada, et meeldin oma klassivennale. Ka tema meeldis mulle natuke, kuid see polnud päris see... Temaga sai nalja ja oli tore aga ei midagi enamat.
Siis tuli Tema uuesti mu ellu. Kuna Ta tähendas mulle palju ja rohkemgi, kui tol ajal aimata võisin, siis mõtlesin, et võiks ta omale külla kutsuda. Selleks ajaks olin suutnud sõbranna temaga vestlema saada ja Ta oli mul bloki maha võtnud. Rääkisin Temaga facebook'is ühe õhtu ning mõistsin kui väga ma Teda tegelikult igatsenud olin...
Ta tuli ja minu suureks imestuseks Ta suudles mind! Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida... kas lükata Ta eemale ja seletust nõuda või mis üldse toimus.. Ma ei teadnud enam mitte midagi. Hiljem ma uurisin poisi käest, et mis teema on ja, miks ta mind suudles. Tuli välja, et ka Tema polnud minust üle saanud ning, et olin Tal mõttes olnud. Tundub uskumatu. Ilus ja armas, justkui muinasjutt, kas pole? Aga oli see ka tõsi?
Alguses ma ei uskunud Teda, loogiline ka ju. Kui me aga tihemini kokku hakkasime saama suutis Ta mu meelt muuta. Kõige suurem üllatus minu jaoks oli see, kui Ta üks kord nutma hakkas, kui kartis, et jääb minust ilma. See muutis mu meele täielikult. Olin täiesti kindel, et lähen Talle siiski korda ja, et Ta armastab mind päriselt.
Mulle öeldi korduvalt, et Teda ei tasu usaldada ja, et ma saan jälle haiget, kuid mina olin näinud midagi, mida teised ei olnud. Teadsin, et isegi kui Ta peaks mu jätma, olen ise süüdi, et Teda usaldasin, aga mis oleks siis saanud? Oleksin oma veast õppinud. Hetkel on küll selline tunne, et olen Tema jaoks üks tähtsamaid asju ning Ta näeb tulevikku koos minuga ja ei kellegi teisega.
Kui võrrelda meie esimest ja praegust suhet, siis vahe on märgatav. Ta on hoolivam ning tähelepanelikum kui varem. Poiss tõestab igapäevaselt oma armastust ja kiinduvust, mis on väga armas ja ma loodan, et ma vastan Tema silmis samaga.
Hetke seisuga oleme suhtes, ning meil täitus täna, 10. kaks kuud koos oldud aega. Me oleme tegelikult juba kauem koos olnud, kuid teiste silmis sai meist paar kümnendal. Ma armastan Teda ja ei taha Teda kaotada. Ta on minu elu, minu kallim, minu tulevane abikaasa ja meie laste isa. Ma loodan kogu oma südamest, et kõik see juhtub ning me jääme kokku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar