Musid, kallid, õhupallid!

    Kõik oleks justkui läbi aga tegelikult see lõpp alles tuleb... Ma pole temaga juba ammu rääkinud, kuid nüüd on aeg ka see viimane sissekanne siia ära kirjutada. Saab asja kaelast ära ja ehk hakkab ka kergem, või kuidas?

    Ei tahaks end jällegi korrata, kuid... Viimasest sissekandest on ikka tohutult aega möödunud. Minu elu on sel ajal kogenud samuti erinevaid huvitavaid läbielamisi.

    Kui Temast viimati rääkisin olin üsna pahane ja nagu arvata võib siis on taaskord midagi täielikult muutunud, et siia kirjutan.

    Peale toda pildistamist me väga ei suhelnud. Olin kindel, et ta oli mu unustanud. Selline nagu tema... Ta oli omale tüdruku leidnud ning minu oma elust täielikult välja lõiganud.

    Suvel läksin tööle ja kohtasin seal üht toredat poissi, keda ma alateadlikult Temaga kohe võrdlema hakkasin... See oli suur viga... Veetsime nii tööl kui ka muidu toredasti aega. Poiss käis selles koolis, kuhu ka mina plaanisin sügisel minna ja ma uskusin, et meie sõprus ja head suhted kestavad ka kooli ajal, kuid ma eksisin rängalt. 

    Aga need sissekanded on ju Temast, mitte teistest, kas pole? Oot, kohe. Küll ma jõuan. Ega Ta alguses polnudki nii väga suur osa minu tollasest elust, kuid siis tuli jaanipäev. Poisi ema kutsus mind omale selleks ajaks külla ning olin rõõmuga nõus, sest saime Ta emaga hästi läbi ja ma ei arvanud, et Tema ka seal on. Tema, Ta pidi Lõuna-Eestis olema... Aga Ta oli ka seal... See oli minu jaoks väga imelik külaskäik. Väga imelik. Ma ei osanud kuidagi käituda aga ometi saime me täitsa hästi läbi. Algul kardsin, et tüüp hakkab mölisema nagu see Tal kombeks oli, kuid Ta ei teinud minust väga väljagi. Alles hiljem otsustas Ta minuga suhtlema hakata. See selleks. Midagi maailmamuutvat meie vahel ei juhtunud aga algus oli siiski tehtud.

    Kui olin sealt ära läinud hakkasid asjad muutuma. Ta hakkas minuga kontakti otsima. Või nii mulle vähemalt alguses tundus. Nimelt, nädal peale jaanipäeva Ta helistas mulle igapäevaselt. See kestis umbes nädala. Rääkisime ja saime minu arust üsna hästi läbi. Nagu head sõbrad kunagi. Kõik oli nagu varem, kuni Ta otsustas lõpetada.

    Jällegi ei suhelnud me tükk aega. Minu elu hakkas vaikselt uuesti rööbastele minema. Sain kooli sisse. Hakkasin ühika ja tuleviku peale mõtlema ja sügis tuli aina lähemale. Kunagi pidime koos ühikas olema aga nüüd...?

    1.september. Kõik oli nii uus, huvitav ja teistsugune. Võõras kool, inimesed, elukoht, klass.

    Kooli vast mõne nädala kestnud ainult, kui Tema mulle helistas. Ta oli vahepeal oma tüdrukust lahku läinud ja uuesti koolis käima hakanud. Tundus, et ka Tema elu oli jällegi rööbastel, vähemalt mingil määral. Tema kõned ning meie vestlused muutusid aina tavalistemaks ja vabamateks. Kord mõnitas Tema mind, siis mina Teda. Kõik oli tasakaalus. Saime läbi nagu vanad tuttavad, parimad sõbrad. Kõik oli nii lilleline. On ju ilmselge, kuhu ma selle jutuga tüürin, kas pole? Et algul on kõik ilus ja tore ja siis juhtus midagi, mis kõike muudab.

    Teil on õigus. Juhtus tõesti midagi. Ma pole kindel, mida edasi teha. Ma ei tea isegi seda, kas see on halb või hea asi... Kas kõik hakkab uuesti korduma? Kas ma jäängi siia nõiaringi?

    Aga olgu, läheme nüüd siis asja juurde. Nimelt me olime tükk aega hästi läbi saanud, kui ta küsis minult ühe küsimuse...

    "Kas ma meeldin sulle? Kas sa oleksid nõus mulle andestama ja uuesti proovima?" Tegelikult oli selle laadseid küsimusi muidugi rohkem, kuid mõte jääb samaks. 

    Kui Ta need sõnad teiselpool telefoni lausus jäin ma tükiks ajaks vait. Mul tekkis see kahtlane tunne nagu oleksin seda hetke juba läbi elanud ja mitte ainult korra vaid ikka päris mitu korda.

    Niisiis ma ütlesin, et pean selle peale pikemalt mõtlema ja kirjutan Ta vastuse siia. Ta saab oma vastuse alles siis, kui seda siin loeb. Kui on kõik algusest lõpuni läbi lugenud. Kui päris aus olla, siis ei osanud ma Talle tol hetkel midagi vastata, ega oska ka praegu.

    Suhtlesime peale seda insidenti ikka edasi ja ma analüüsisin kõike. Kõike head ja halba, mis mul Temaga seondus. See mõtlemine jooksutas mu juhtme täielikult kokku, et asjas selgust saada, lugesin kõik eelneva algusest siiani läbi. Ma olen nii palju muutunud. Kui ma olin alguses roosade prillidega ja jooksin Tal järel ning tegin kõike mida iganes Tema ütles, siis iga sissekandega muutusid mu vaated aina realistlikumaks. Hakkasin asjadest õigesti aru saama, ilma et tõde moonutatud oleks. Ma olin oma arengu üle uhke aga siiski... 

    Isegi, kui ma meie suhtlust ja suhet analüüsin, siis kohati tundub mulle, et võiksin Talle uue võimaluse anda aga ma olen neid Talle ju nii palju andnud ja ise korduvalt haiget saanud, kuigi Tema sõnul on Ta muutunud mees. Ma ei taha Talle halba, sest Ta läheb mulle ikkagi korda aga ma pean ka enda peale mõtlema. Ma olen varasemalt ainult Teda tähtsaks pidanud. Tema soovid läksid mulle kõige rohkem korda, mina olin teisejärguline. Tema pidi alati oma tahtmise saama, minu soovid ei lugenud midagi ega läinud korda ei Talle, ega kellelegi teisele. 

    Muidugi oli meil ka häid aegu ja ma väga loodan, et neid tuleb ka hiljem olenemata sellest, milline mu vastus on. Tema on ju ometigi see, kes minult süütuse röövis, Tema muutis mind enesekindlamaks, Temaga sain proovida uusi asju, Tema tegi minust minu aga ometi Ta ka tegi mulle haiget ning lõhestas mu enesekindlust ning usku ilusasse maailma. Ma ei oska arvatagi, milline ma oleksin, kui meil poleks olnud just selliseid seikluseid, nagu meil olid. Ma siiralt loodan, et neid seikluseid tuleb Temaga meil veel. Aga jamh... tulevik on ettearvamatu.

    Mäletad, kuidas mul see "päevik" alguse sai? Ma nutsin. Ma nutsin, sest kartsin Temast ilma jääda. Ma nutsin Tema pärast. Ma olen seda hiljemgi teinud, kuid siis tuli mul mõte Temast ka kirjutama hakata. Ta läks mulle siis ja läheb ka praegu väga korda. Kas Tema sellest ka kunagi aru saab, on minu jaoks juba mõistatus omaette.

    Ta om minu ellu ning südamesse jätnud väga suure jälje. See on hiiglaslik. See jälg koosneb väga paljudest erinevatest aspektidest, alustades lootuse ja õnnega ning lõpetades kurbuse ja valuga. See jälg on minu jaoks hindamatu ja ma ei muudaks midagi. Isegi, kui ma teadsin, millega need korrad lõppevad, kui Temaga kokku läksin. Teadsin, et saan haiget, ja et olen rumal, kuid ma lootsin sügaval sisimas, et Ta ikkagi on muutunud. Ma lootsin, et lähen Talle nii palju korda, et Ta end minu pärast oleks muutnud.

    Vot nii pime on armastus. See võis muidugi olla ka naiivsus ja rumalus, mis kaasnes minu noore eaga, kuid seda käitumist ongi raske selgitada.

    Nii raske on tegelikult Temast kirjutada... Ta ise kindlasti ei usu seda ja tahaks juba ammu seda vastust kätte saada, mitte lugeda seda nõmedat teksti. Tema jaoks pole see jutt pooltki nii oluline nagu minu jaoks. Ma ei imestaks, kui Ta teeks ainult näo, et loeb aga tegelikult otsiks ainult vastust. See oleks nii Tema moodi. Kui Ta loeb iga sõna, siis ma usun, et Ta on tõesti muutunud, ja et mina ja minu tunded võivad Talle isegi korda minna. Mina kui tervik. Kuna ma seda aga ei tea, ja Ta tahtis vastust saada, siis pean ma Talle ka selle tobeda vastuse andma.

    Jah, ma armastan sind. Jah, sa meeldid mulle. Aga nagu sa juba võib olla ka aru said, pean ma enda südame peale mõtlema hakkama nüüd. Ma pean seda hoidma ja ei taha enam korrata sama viga, mida olen teinud nii palju kordi. Ei taha rohkem haiget saada ja uuesti läbi elada seda valu, mis sinuga kaasneb. Ma südamest loodan, et sa andestad mulle nagu mina olen sulle andestanud ja me saame olla edasi sama head sõbrad nagu seni. Kui just mitte paremad.

    Elu on ju ikkagi seiklus, niiet pea püsti ja helgema tuleviku poole.

Musid, kallid, õhupallid!

Aitäh...

    Temast on vahel väga raske aru saada. Suurim viga vist ongi see, et Ta ütleb üht, kuid käitub risti vastupidi.

    Sellest päevast, kui Ta mu maha jättis on möödas rohkem kui kuu. Oleme vahepeal ka kokku saanud ja seejärel muutub asi segaseks.

    Kui linnas kokku oleme saanud, pole asi nii hull olnud. Saime läbi nagu vanad sõbrad kunagi, kuid käituda ei osanud ma ikka... Jube segane oli see kõik. Ja veider... Seda eriti veel siis, kui ta siia, mulle külla tuli... Algul oli aru saada, et olime sõbrad ja ma olin sellega ka leppinud ning harjunud aga see muutus üsna kiiresti millekski muuks... Tema alustas. Võttis mu käe oma kätte, tõmbas mind enda vastu, võttis mu kaissu... suudles...

    Need kaks päeva, kui Ta siin oli, kutsus poiss mind enda omaks.. musiks... kalliks... Kõik tundus nii nagu olema peaks. Olime koos. Ma olin jälle rõõmus. Me olime ju suhtes. Kõik said sellest aru ja ma ise arvasin muidugi sama. Vähemalt mulle tundus nii aga... Ma eksisin rängalt. Väga rängalt.. See teeb tegelikult siiani haiget, kuigi sellest eksimusest on möödas juba üle nädala. Kõige valusam on see, et Ta lubas ühendust võtta, pidime edasi suhtlema aga Ta loomulikult ei teinud seda. 

    Kirjutasin Talle algul Facebook'i, mina ju lootsin veel.. Äkki oli Tal lihtsalt kiire... Aga kuna Ta vastas napilt ning külmalt, siis lubasin endale, et ei alanda ennast enam sellega. Kurb oli ka see, et kui küsisin Ta käest, et kas oleme koos või lahus, oli vastus viimane. Olen saanud juba piisavalt haiget ja Tema käe läbi kannatanud. Pidevalt meie pärast muretsenud, kõiges kahelnud, püüdnud asju parandada, ennast muuta. Ma olen kõike teinud ja Tema on selle lihtsalt prügikasti visanud nagu see ei loeks midagi. Aitab!

    See teeb nii kohutavalt haiget, kui Ta ütleb ja käitub koos olles ühtemoodi aga eraldi olles teisiti. Kui eraldi oleme kohtleb Ta mind nagu kõntsa... Nagu oleksin tühi koht. Koos olles olen kallis ja musi ja kõige tähtsam... Järgmisel päeval mitte keegi... Eks ma olengi Tema jaoks mitte keegi siis, muidu ta oleks ju ühendust võtnud minuga, lubadust pidanud, vastanud normaalselt.. 

    Ta ainult mängis minuga. Olin lihtsalt üks tema paljudest vahepeatustest. Keegi kellele valetada, kelle ees oma huvitava ja valesid täis eluga uhkustada, raha välja petta ja hiljem halastust ning andestust paluda. Ta on patoloogiline valetaja kellel puuduvad kohusetunne ja võime kellestki rohkem hoolida kui ise endast. Ta on egoist. Mina pole Teda kordagi petnud aga Tema...? Korduvalt. Alguses veel eriti. Iga teine naine, kes vastu tuli... Nüüd tegi Ta seda vist vähem aga kindel ma pole, võib olla varjas seda paremini lihtsalt. Ma polnud päris pikalt enam milleski kindel, kui tegemist oli Temaga. Ta valetas, ei andnud kindlat vastust ja kui andis, siis käitus vastupidiselt öeldule. See tegi kõige rohkem haiget.

    Viimane kord, kui ta siin käis ja kõik arvasid, et koos oleme, oli meil koolis pildistamine, mille pärast ta üldse tuli. Ma olin väga üllatunud Tema käitumisest. Ma pole neid pilte veel kätte saanud ja kui saangi siis.. Mida ma teen nendega? Ära ei taha visata, kui aus olla aga kes teab... Enne tuleb pildid muidugi kätte saada.

    Ma pole Temaga sellest päevast alates rääkinud. Poiss lubas, et võtab ühendust nagu eelminegi kord, kuid pole seda siiani teinud. Mina enam nii madalale ei kavatse laskuda, et ise Talle kirjutaks või helistaks. Milleks? Et sõimu ja haiget saada? Tänan ei. Muidugi polnud meie suhe ainult halb ja negatiivne. Ma ei kavatse Teda oma elust välja lõigata. Ise ma küll ühendust ei võta aga ma ka ei ignoreeri. Kõik, mida olen kunagi Temalt saanud, jäävad alles, kas siis mälestustena või esemetena.

    Ma ei tea, kas Tema üldse minu peale mõtleb või mitte aga Teda ei unusta ma iialgi. Olen tänu Talle nii palju arenenud, targemaks ja kogemuste rikkamaks saanud. Ma ei kahetse midagi, oli mis oli ja sellest tuleb õppida.

    Pea püsti, naeratus näole ja pika sammuga helgema tuleviku poole. Aitab haletsemisest! Aitäh Sulle!

Mis nüüd edasi...

    Mäletad, kui ütlesin, et armastan Teda? Või noh. Armastangi. Nii, nii väga, et see teeb haiget. Ja ometi suutsin ma taaskord kõik ära rikkuda. Jälle! Meil oli kõik korras ju... Ma pole talle kunagi halba soovinud ega hakka soovima ka. Ta on minu elu armastus. Ta oli, on ja jääb selleks. No matter what.

    

    Mul oli Temaga imeline sünnipäev, super sõbrapäev ja veel palju teisigi imelisi koos veedetud aegu. Käisime üksteisel külas. Mina temal, tema minul. Paar korda saime ka linnas kokku. Mina, rumal nagu ma olen, arvasin, et kõik on hästi, parem poleks saanud ollagi, kuid tundub, et mulle pole seda määratud. Nagu arvata võib oleme taas lahus... 

    Ma lubasin Talle, et ei tee ennast enam maha, ei alahinda ega süüdista ennast. Ma teen kõik, et seda lubadust pidada. Seda muidugi Tema ja ka enda pärast. Te võite mind küll rumalaks pidada, et ma Teda endiselt tagasi tahan, vaatmata sellele, kui tuttav see stsenaarium on. Me peame kokku saama ja rääkima, siis saab kõik korda. Pean Talle tõestama, et ta on minu jaoks kõige tähtsam. Et ma armastan Teda vaatamata kõigele, mida me läbi oleme elanud. Et ma soovin südamest vabandust. Ta on ju ikkagi minu jõu, rõõmu ja elu allikas ja kui see peaks kaduma...

    Esimene õhtu ja järgmine päev olid kõige hullemad... Ainuke, mida teha suutsin oli nutta. Tahtsin end lõikuda, karistada igal võimalikul viisil. Ennast vigastada ja ka füüsiliselt haiget teha nii nagu ma vaimselt piinlesin. Tahtsin end purju juua nii, et midagi ei mäletaks, kõike unustada. Eriti seda valu... Kuid ainuke mida teha suutsin oli nutta... Mõte enda karistamisest oli kohutavalt ahvatlev, kuid mul puudus see sisemine julgus... Niiet ma ainult nutsin... Magasin... Nutsin... Püüdsin rahuneda ja nutsin taas...

    Täna olen rohkem pisarateta hakkama saanud, kui need eelnevad päevad. See on hea. Hoolimata sellest, et ma teada armastan ja igatsen ei saa ma midagi teha. Ma saan Talle vaid aega anda ja seda ma ka teen. Pidime kokku saama ja asjad selgeks rääkima. Hetkel ma seda veel ei tea, millal see juhtub ja kuidas lõppeb...

    Ta ütles, et armastab mind endiselt, olin Talle lihtsalt väga haiget teinud oma sõnade ja suhtumisega. Ma sain sellest alles siis teada, et midagi valesti olin teinud, kui Ta mu maha jättis... See oli löök alla poole vööd. Kõigest paar päeva varem saime suurepäraselt läbi, rääkisime tulevikust, perest, suhtest jne. Kõik oli super... Kõik oli ju korras... Ja nüüd... Aga ma ei imesta, et jälle kõik ära rikkusin, see on nimelt üks minu oskuseid. Sellega tuleb lihtsalt leppida või midagi teha, et sellest lahti saada ja mina valin teise variandi.

    Ma olen juba piisavalt oma tegevusetuse tõttu kannatada. Nüüd on aeg olla tugev ja võidelda enda, Tema, meie eest! Ma ei suuda Temata olla. Ta on minu elu ja surm. Tema on kõik mis mul on ja mida ma vajan. Ma armastan Teda ja ei anna võitlusetta alla. Me saame kokku ja ma teen kõik endast oleneva, et olla enesekindlam ning, et ma Teda enam kunagi ei haavaks.

    Ma armastan Teda ja teen kõik, et oma kallim tagasi saada ja kõike heastada. Ta on minu elu ja ma võitlen Tema eest! Ma ei jää (Sinust) Temast enam ilma!M

Väikese viivitusega...

    Viimasest sissekandest on palju aega möödas. Tohutult ja rohkemgi on muutunud... Eks alustame siis suvest.

    Me ei suhelnud. Ta pani mulle facebook'is bloki peale ja ega ma surkinud ka. Nii oli see terve suve ja sügise alguses ka. Algul ma püüdsin oma uudishimu Tema suhtes tagasi hoida ja varjata kuid... Ühesõnaga, alguses sain hakkama, kuid mida sügise poole aeg läks, seda rohkem ma Tema kohta teada saada tahtsin. Uurisin poisi ema käest, kellega ma endiselt suhtlesin, lasin oma sõbrannadel Ta profiili vaadata ja mulle ette kanda, et kas ja mis muutunud on, sest ma ise seda teha ei saanud. Tahtsin ja otsisin Tema kohta informatsiooni igal võimalikul moel.

    Suvel käisin muidugi ka laagris, kus kohtasin üht toredat poissi. See selleks. Temaga midagi erilist polnud ja ega polekski saanud olla ega tulla.

Sügisel kooli minnes oli mul peas hoopis keegi teine... Lisaks Temale muidugi. Selle teisega kohtusin ma ligi kuu aega, saime hästi läbi ja olime üsna lähedased ning usaldasime üksteisele erinevaid saladusi kui nii võib öelda, kuid miski oli puudu... Ma igatsesin Teda ja nii see lõppes.

    Mõni nädal enne sügisvaheaega sain teada, et meeldin oma klassivennale. Ka tema meeldis mulle natuke, kuid see polnud päris see... Temaga sai nalja ja oli tore aga ei midagi enamat.

    Siis tuli Tema uuesti mu ellu. Kuna Ta tähendas mulle palju ja rohkemgi, kui tol ajal aimata võisin, siis mõtlesin, et võiks ta omale külla kutsuda. Selleks ajaks olin suutnud sõbranna temaga vestlema saada ja Ta oli mul bloki maha võtnud. Rääkisin Temaga facebook'is ühe õhtu ning mõistsin kui väga ma Teda tegelikult igatsenud olin...

    Ta tuli ja minu suureks imestuseks Ta suudles mind! Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida... kas lükata Ta eemale ja seletust nõuda või mis üldse toimus.. Ma ei teadnud enam mitte midagi. Hiljem ma uurisin poisi käest, et mis teema on ja, miks ta mind suudles. Tuli välja, et ka Tema polnud minust üle saanud ning, et olin Tal mõttes olnud. Tundub uskumatu. Ilus ja armas, justkui muinasjutt, kas pole? Aga oli see ka tõsi?

    Alguses ma ei uskunud Teda, loogiline ka ju. Kui me aga tihemini kokku hakkasime saama suutis Ta mu meelt muuta. Kõige suurem üllatus minu jaoks oli see, kui Ta üks kord nutma hakkas, kui kartis, et jääb minust ilma. See muutis mu meele täielikult. Olin täiesti kindel, et lähen Talle siiski korda ja, et Ta armastab mind päriselt.

    Mulle öeldi korduvalt, et Teda ei tasu usaldada ja, et ma saan jälle haiget, kuid mina olin näinud midagi, mida teised ei olnud. Teadsin, et isegi kui Ta peaks mu jätma, olen ise süüdi, et Teda usaldasin, aga mis oleks siis saanud? Oleksin oma veast õppinud. Hetkel on küll selline tunne, et olen Tema jaoks üks tähtsamaid asju ning Ta näeb tulevikku koos minuga ja ei kellegi teisega.

    Kui võrrelda meie esimest ja praegust suhet, siis vahe on märgatav. Ta on hoolivam ning tähelepanelikum kui varem. Poiss tõestab igapäevaselt oma armastust ja kiinduvust, mis on väga armas ja ma loodan, et ma vastan Tema silmis samaga.

    Hetke seisuga oleme suhtes, ning meil täitus täna, 10. kaks kuud koos oldud aega. Me oleme tegelikult juba kauem koos olnud, kuid teiste silmis sai meist paar kümnendal. Ma armastan Teda ja ei taha Teda kaotada. Ta on minu elu, minu kallim, minu tulevane abikaasa ja meie laste isa. Ma loodan kogu oma südamest, et kõik see juhtub ning me jääme kokku. 

Huvitav päev...

    Aega on läinud ja palju muutunud... Eile päev oli omamoodi isegi, et huvitav. Käisime sõbranna põhikooli lõpetamisel, kuid see pole muidugi veel kõik.

   Hetkel ma ei oska öelda, mida ma täpselt tunnen... On see vabadus, kurbus, rõõm, leppimine vältimatuga või hoomis miski muu? Nagu sa kindlasti aru said, pole ma enam suhtes. See juhtus eile... Alles hiljem jõudis reaalsus minuni, kuid praegu on veel väga vara öelda, kuidas ma end tunnen. Alguses polnud hullu midagi, kuid aja möödudes muutus minus miski, kuid mis see on? Mõistsin, et seda, mis oli, ei tule enam kunagi, kuid ma ei oska öelda, mis tundeid see minus esile toob. Jah, kurb on kindlasti, et ilus asi otsa sai, kuid samas... Ahh, mis ma keerutan, ta on egoist ja on hea, et sellest lõpuks aru sain. 

    Mulle räägiti nii juba algusest peale, kuid ma ei uskunud neid inimesi. Armasatus on ju pime, või kuidas? Hiljem ma muidugi hakkasin neid kuulama ja see, mida räägiti oli ja on õige, sest nüüd näen seda ka mina. Alguses püüdsin ma sellest mitte välja teha, lootsin, et ta muutub, suudab ja tahab paremaks saada... Kuid nagu öeldakse, on lootus lolli lohutus. Lõpuks ma enam ei lootnud, kuid ma ei tahtnud ka temast ilma jääda ega suutund teda jätta. Õnneks/kahjuks, mul seda probleemi enam pole. Ja kõik tänu eilsele päevale.

    Olime just sõbranna juurde jõudnud, kui telefon piiksuma hakkas, et teavitada uutest sõnumistest, mida keegi mulle facebook'i oli saatnud. Paljud olid mulle kirjutanud, kuid Tema oli vaid tahtnud, et ma helistaks. 

    Mõne aja pärast läksin sõbranna tuppa ning helistasin Talle. Alguses rääkisime niisama. Ta oli häälest ära... Löödud, kurb või väsinud? Igatahes lõpuks ütles poiss, et tal on mulle midagi tähtsat öelda meie suhte kohta. Ega ta vist ei tahtnud seda päris veel öelda, kuid käisin natuke peale kuni ta suu avas. Ta ütles, et jätab mu maha ja, et meie suhtest ei tule midagi välja, sest ta kavatseb kaugele ära kolida ning oma elustiili muuta. Ma ei osanud algul midagi öelda, kuid lõpuks tänasin poissi, et too esimene oli, sest muidu poleks mul arvatavasti julgust olnud, et talle öelda, et ma ta maha tahan jätta. 

    Rääkisime natuke veel ja nagu poisi jutust aru sain, jäime me veel sõpradeks ja suhtleme edasi, sest ega ta mind oma kodust eemal ei saa hoida. Kui varem käisin seal Tema tõttu, siis nüüd on põhjused pisut teised. 

    Peale jaanipäeva lähengi sinna. Praegu ma ei tea, kas Tema ka seal on või ei, aga ma palusin oma tulekust mitte teada anda. Kui ta on siis on, ja kui ei, siis ei ole. Parem ongi. Pole vaja, et ta minu pärast oma plaane muudab ja kui ta nii väga ei taha minuga koos samas majas olla, siis pole tal põgenemisega mingeid probleeme. Natuke kurb on küll, et suhe lörri läks aga elu ongi selline. Iga halb asi on millekski hea.

Hiljem...

    Sellest õudsest päevast on möödunud 91 päeva, 13 nädalat ja 3 kuud. Käisin eile oma kallil külas. Kahjuks ei lubatud ööseks jääda, kuid ma ei vingu. Vähemalt me nägime ja meil oli tore. Kõik oli super. Aga kahjuks pole alati olnud... On olnud nii tõuse kui ka mõõnu, nagu suhetes ikka, kuid me oleme neist üle saanud.

    Meil on suveks suured plaanid. Lausa hiiglasuured, kuid kas need ka tõeks saavad, on iseasi. Meil on plaanis telkida, laevaga kruiisile minna, aega veeta mõnes linnas, lemmikkohtades jne. Väga lahe oleks kahekesi reisile minna... Hääletada ei tea kuhu, ööbida telgis või tähistaeva all... Kuid kahjuks ma arvan, et mu vanemad poleks sellega nõus.

    Mu kallis läheb arvatavasti operatsioonile. See pole küll 100% kindel aga tõenäosus on siiski suur. Ma ei tea täpselt, mis tal viga on, aga murekoht on põlv. Ta on uskumatu tüüp küll. Minu uskumatu tüüp! Kuid kahjuks pole ma vist ainuke, kes nii arvab... Ega ma ei imesta kah. Ta on ilus, lahe, täielik badboy, jutukas. On see kõik siis hea või halb... Ei tea. Eks ta hea ole. Tuleviku perspektiivis vähemalt.

    Mäletan seda päeva, mil temast ilma oleks jäänud... Või noh... Mingiks ajaks jäingi...

    Kolmapäev. Vaheajani olid vaid loetud päevad. Meil oli juba päris ammu kokku lepitud, et kallis tuleb selleks ajaks siia. Olin just koolist koju jõudnud, kui nägin, et kalli ema oli mulle vahepeal helistanud. See tundus imelik. Kord, kui ta ema mulle helistas, oli kallil probleem ja ta vajas minu katet, kuid kuna ma midagi ei teadnud, ei saanud ma teda aidata. Arvasin, et äkki on ka seekord kallil minu abi vaja ja küsin temalt facebookist, kas tal on mulle midagi öelda. Ei läinud palju aega mööda kui ta vastas. Kuid see mida ta ütles... Ma poleks iial midagi sellist arvanud... Ta ütles, et midagi on jah öelda... Kallis ütles, et meiega on kõik. Läbi. Finito. Südamest käis valujõnks läbi. Algul ma muidugi ei uskunud teda, kuid siis sai selgeks, et ta ei tee nalja. Ma ei tahtnud teda kaotada, seega küsisin, kas me võime ikkagi sõbrad edasi olla. Poiss oli nõus. Küsisin temalt ka vaheaja kohta. Ta ei osanud midagi selget ja kindlat veel öelda... Umbes sellega meie vestlus ka lõppes...

    Põgenesin oma tuppa ja nutsin. Kui kõik lõpuks koju jõudsid, kuivatasin pisarad. Ma ei kavatsenudki neile midagi öelda. Järgmisel päeval rääkisin sellest ka sõbrannale. Ta ei osanud otseselt midagi  öelda, sest tal puudus  kogemus. Laupäeval sain teada, et poiss ikkagi tuleb. Hiljem selgus, et ka tema polnud kellelegi sõnagi öelnud meie kolmapäevasest vestlusest. Olin närvis, elevil ja mures. Kuidas peaks käituma, kui tuleb külla inimene, keda sa südamest armastad aga ta on su vaid mõned päevad tagasi maha jätnud?

~~~~~~~~~~~~

    Laupäev. Kutsusin sõbranna külla. Täna lõuna paiku oli oodata külalist... Tüdruk oli mulle toeks. Vaatasime koos filmi ja laulsime laule. Järsku helises mu telefon. Ekraanil oli mu kalli nimi... Võtsin vastu ja  poiss ütles, et on kohe kohal. Rääkisime kuni keegi uksele koputas... Läksin avama ja poiss astus sisse. Naeratasin vaiksel ja taganesin sõbranna juurde diivanile. Rääkisime natuke. Mina puterdasin ja olin närvis. Kas ta seda ka nägi või aru sai, ma ei tea. Kui vaikus oli juba pikemat aega õhus olnud, lahkus poiss suurest toas minu tuppa. Kuulsin, kuidas seal depressiivne muusika mängima pandi. Rääkisime vaikselt sõbrannaga. Käisin vahepea oma toas oma kalliga rääkimas, kuid tal polnud jututuju niiet jätsin ta rahule. Natuke hiljem läks sõbranna minema ja ma jäin temaga üksi...

    Vaatasin telekat, kui poiss minu juurde tuli. Istus diivanile. Vaatasime mingi aja vaikides telekat, kuni ma ei suutnud enam vait olla ja küsisin, miks poiss nii kurb ja tõsine oli. Ta hea sõber oli kuuli saanud ja oli nüüd raskes seisus haiglas... Ma ei osanud midagi selle peale öelda. Rääkisime natuke, kuni ta mult puldi krabas. Seda tehes mulle peale hüppas ja kui end istuma sättis, oli poiss tunduvalt lähemal kui varem... Ta istus minu kõrval. Käsi mu põlvel puhkamas. Ma ei teadnud mida teha või arvata. Vaatasime filmi.

    Mul hakkas halb ja läksin vetsu. Kõhus keeras, süda läikis, veider oli olla. Kui olin ukse enda järelt sulgenud, kuulsin samme wc poole tulemas ja keegi koputas uksele ning küsis mis ma teen ja kas mul on kõik korras. Istusin veel hetke poti ääres, kui lõpuks püsti tõusin ja välja astusin. Poiss vaatas mind murelikult, kuid ütlesin, et mul oli lihtsalt halb olla. Heitsin diivanile istuma, kui poiss mu sülle võttis. Ta viis mind voodisse, nii nagu seda teevad peigmehed pulmaööl... Olime mõlemad mu voodis ja vaatasime telefonist videot, kui uuesti wc-sse põgenesin. Taaskord tuli ta mulle järgi ja midagi ei juhtunud. Naasime voodisse. Rääkisime ja ta võttis mu kaissu.

    Tema kaisus olles ma tardusin. Kas nii ikka tohtis? Me polnud ju enam koos? Aga ta käitus nagu oleks... Mis toimub? Poisi kehasoojus... Südamelöögid... Lõhn... See oli kõik see, mida ma nii väga igatsenud olin... Poiss võttis mult ümbert kinni ja keeras end minu peale. Ning suudles mind. Ja veel. Ja veel... Lõpetades ma naeratasin. Ka tema naeratas. Tema kaisus oli nii hea olla, aga oli see ikka õige? Poiss keeras end minu poole ning palus vabandust, et ta mu maha jättis, sest nüüd mõistis ta, kuidas ta ikkagi mind armastab. Poiss palus min uuesti oma tüdrukuks. Ma olin kiiruga nõus!

    Oli see hea või halb tegu, ma ei tea. Kuid seda võin ma kinnitada, et vaheaeg möödus väga lahedalt ja mõnusalt. Kas on ikka hea minna kokku poisiga, kes on su hiljaaegu maha jätnud? Süüdistage mind kui tahate, aga ma olin nõus. Kui ma tegin valesti, siis elu õpetab, kuid temast uuesti ilma jääda ma poleks suutnud... Meil oli koos nii hea. Igatsesin teda kohe, kui ta jälle ära läks... Ma ei tea, mis edasi saab või kui kauaks me kokku jääme, aga hetkel see ei loe midagi. Naudime seda, mis meil on, sest kõik juhtub põhjusega. Ma armastan teda! Ja tema mind. Ma loodan...

Meenutus...

    Pisarad voolavad, klomp on kurgus, õlad vapuvad - see on hääletu nutt. Miks ma üldse nutan? Päev algas ju nii hästi. Miks lõppeb päev pisaratega? Kuidas saab muutuda nii palju vaid hetkega? Ühe kõnega... Paari sõnaga... Kõik. Algas see ju imeliselt. Kuhu kõik kadus? Miks? Kas tõesti ei saa ainult head? Kas tõesti peab kõiges olema ka halba?

    Hommik. Või siis ka väga varajane hommik. Mõne jaoks hoopiski öö. Kell oli siis saamas neli hommikul. Nari alumiselt voodilt oli kuulda vaikset nohinat. Ta magas. See imeline hääl. See imeline hetk, kus aeg oleks justkui seisma jäänud. Keerasin külge ja nautisin varast tundi. Kuid siis meenus, mis mind äratas. Ohkasin. Vaikselt, püüdes oma inglit mitte äratada, ronisin voodist alla.

    Avasin ukse. Seisin seal hetke, püüdes silmi pimedusega harjuma panna. Nohin muutus rahutumaks. Kartsin teda äratada ning hoidsin hinge kinni. Ta keeras külge ja nohin taastus. Hingasin kergendatult ja jätkasin oma teed vannitoa poole.

    Uuesti oma tuppa jõudes, seisin ta lähedal. Peas käis võistlus kahe mõtte ja teo vahel. Kas minna oma kalli kaissu, või ronida üles oma voodisse ja hoopis hiljem tema kuuma embusesse põgeneda? Seisin seal päris pikalt. Kui keegi mind näinud oleks, oleks mind arvatavasti imelikuks peetud, kuid oli siiski varajane hommik ja toas pime, niiet keegi poleks saanud mind näha. Lõpuks otsustasin enda voodi kasuks, sest ei tahtnud teda segada. Teki all olles mõtlesin eelnevale õhtule ja ka hommikule. Viimane mida mäletasin olid mu kalli hingetõmbed.

    Uuesti silmi avades oli toas juba valgem. Päikese valgus paitas elutu toa seinu, lage, põrandat. Kobasin telefoni järgi.  Selle kätte saanud, näitasid numbrid hommikutundi. Kell oli pisut üle kaheksa ja mu kalli nohin ikka sama armas. Pikutasin voodis. Mõtisklesin, kas minna oma ingli kaissu või lasta tal veel magada. Kuid kuna ma ei suutnud enam üksi oma voodis pikutada, ronisin alla.

    Vaikselt liikusin ta ette. Ta oli nii armas. Teki sisse mähitud. Ja see armas nohin. Istusin voodile. Ta hingamises muutus miski, kuid vaid hetkeks, sest mu kallis uinus uuesti. Vaatasin teda mõnda aega. Käsi liikus justkui iseenesest tema teki ja keha poole. Nohin lõppes. Ta keeras end minu poole. Avas aeglaselt oma unesegased silmad. Mu ingel ehmatas, kui mu nägu märkas ja otsekohe turtsatasin, sest ta nägu oli lihtsalt nii naljakas, armas ja seksikas samal ajal.

    Juba hetk hiljem kahetsesin, et voodile istusin. Et üldse julgesin ta und segada. Hakkasin juba vaikselt ära minema, kui üks soe käsi mu voodisse tõmbas. Heitsin ta kõrvale ja panin oma käed ta kuuma keha ümber. Pikutasime nii päris pikalt, kuni ta mu pea enda oma juurde pööras ja mu huuli suudles. Naeratasin. Kõik oli imeline. Perfektne. Võrratu. Olla oma armastatu kaisus: kaitstud, soojas, armastatud. Mitte miski ei olnud puudu. Enam parem poleks saanud olla.

~~~~~~~~~~~~

    Otsustasime siis lõpuks üles ärgata ja riidesse panna. Ka hommik algas hästi. Kõik oli ilus. Imeline. Võib olla isegi liiga hea... Pärast hommikusööki pesin nõud. Mängisin ingliga turakat. Tegin ka muid asju, mida tüdrukud ikka hommikuti teevad. Olime sel hetkel minu toas, kui isa ütles, et läheme Vigalasse vanaema juurde. Palusin vanemaid, kas ka minu kallis võiks kaasa tulla ja nad olid nõus. Viisime tädi bussile. Ka tema oli meile ööseks jäänud.

    Sõit vanaema juurde polnud kuigi pikk. Terve autosõidu hoidsime teineteisel käest kinni. Jõudsime kohale ja ka majas sees olles, ei läinud me üksteisest kuigi kaugele. Tantsisime teisest toas omaette, kui mu telefon helises ja kogu see õudus pihta hakkas. Helistajaks oli mu ingli ema. See oli veider. Me saime temaga küll väga hästi läbi, kuid mitte kunagi ei helistanud ta mulla. Võtsin siis kõne vastu ja ta tahtis oma poja, minu kallikesega, rääkida. Loomulikult andsin telefoni talle. Nad vestlesid umbes viis minutit. Kui kõne lõpetati, oli mu ingel segaduses, tõsine ja näost ära. Ta seletas mulle, et ta ema olevat öelnud, et ta Rõudesse läheks. Kui mu ingel oma emalt küsis, et miks, vastas naine, et ta hakkab nüüd seal elama. Nüüd sain ka mina tema segadusest aru ja ega ma selle üle kuigi rõõmus polnud.

    Läksime siis mu vanemate juurde ja mu kallis palus neil end Rõudesse viia. Isa oli sellega nõus. Rääkisime kallimaga sellest, mis nüüd edasi saab ja mis me suhtest saab. Ta ütles, et meie suhe sellest ei muutu ja, et ta püüab igal võimalusel minuga kokku saada. Kallisasime ja lihtsalt hoidsime üksteiselt ümbert kinni. Kuna kell oli juba päris palju, läksime ka meie lõunat sööma.

    Peale toitvat kõhutäit hakkasime end autosse sättima. Umbes poolele teel Rõude tundsin, kuidas pisarad voolama hakkasid. Nüüd jõudis mulle kohale, et ma ei näe oma kallist enam iga päev. Võib olla ei näe mitu nädalat. Ta hoidis mult ümbert kinni ja mina nutsin hääletult. Kui lõpuks kohale jõudsime, ronisime autost välja ja ma kallistasin teda kaks korda hästi tugevalt. Silmadest voolasid pisarad, mida ma enam tagasi ei suutnud hoida. Lahti lastes põgenesin autosse. Püüdsin talle küll naeratada aga pisarad voolasid nüüd juba ojadena.

    Kui auto liikuma hakkas, ei suutnud ma end enam tagasi hoida ja nutsin terve tee koju. Nuuksusin. Nutsin hääletult. Üritasin end lohutada, end mitte nutma ajada, kuid lõpuks nutsin veel hullemini. Isegi koju jõudes nutsin. Istusin voodis, padi kaisus ja lasin pisaratel voolata. Kui mu kallis mulle helistas, voolasid pisarad veelgi rohkem. Ta küll rääkis ja lohutas, kuid teda polnud siin... Kõne lõppedes nutsin veel pikalt. Püüdsin end kokku võtta: nuuskasin nina, pesin näo ära, hingasin sügavalt ja rahulikult. See toimis. Osaliselt... Niikaua, kui tegevuses olin, sai isegi olla, aga kui kasvõi hetkeks tekkis paus, tundsin taas klompi kurgus. Peale õhtusööki helistas mu kallis uuesti, suutsin end juba paremini vaos hoida. Pisarad hakkasid voolama alles lõpu poole. Kui telefoni kinni panin, hakkasin uuesti nutma.

    Nutsin päris pikalt enne, kui otsustasin kirjutada sellest, mis juhtu ja kuidas ma end tunnen. Pisarad on nüüdseks ära kuivanud. Õhtu on ka kätte jõudnud. Lubasin inglile helistada. Seda teen pisut hiljem. Loodetavasti suudan end vaos hoida. Ma igatsen teda. Ma pole kindel, kuidas ma temata hakkama saan... Aga peab saama! See pole veel lõpp. Me küll ei näe üksteist iga päev, kuid helistame, saadame sõnumeid. Ja kui on võimalik kohtume ja käime võimalikult tihti külas. Meie suhe jääb püsima, kui me alla ei anna ja kui me mõlemad selle eest võitleme. Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Eks? Jälle see klomp... Tuleb jääda positiivseks. Tema pärast! Minu pärast! Meie pärast!