Mäletad, kui ütlesin, et armastan Teda? Või noh. Armastangi. Nii, nii väga, et see teeb haiget. Ja ometi suutsin ma taaskord kõik ära rikkuda. Jälle! Meil oli kõik korras ju... Ma pole talle kunagi halba soovinud ega hakka soovima ka. Ta on minu elu armastus. Ta oli, on ja jääb selleks. No matter what.
Mul oli Temaga imeline sünnipäev, super sõbrapäev ja veel palju teisigi imelisi koos veedetud aegu. Käisime üksteisel külas. Mina temal, tema minul. Paar korda saime ka linnas kokku. Mina, rumal nagu ma olen, arvasin, et kõik on hästi, parem poleks saanud ollagi, kuid tundub, et mulle pole seda määratud. Nagu arvata võib oleme taas lahus...
Ma lubasin Talle, et ei tee ennast enam maha, ei alahinda ega süüdista ennast. Ma teen kõik, et seda lubadust pidada. Seda muidugi Tema ja ka enda pärast. Te võite mind küll rumalaks pidada, et ma Teda endiselt tagasi tahan, vaatmata sellele, kui tuttav see stsenaarium on. Me peame kokku saama ja rääkima, siis saab kõik korda. Pean Talle tõestama, et ta on minu jaoks kõige tähtsam. Et ma armastan Teda vaatamata kõigele, mida me läbi oleme elanud. Et ma soovin südamest vabandust. Ta on ju ikkagi minu jõu, rõõmu ja elu allikas ja kui see peaks kaduma...
Esimene õhtu ja järgmine päev olid kõige hullemad... Ainuke, mida teha suutsin oli nutta. Tahtsin end lõikuda, karistada igal võimalikul viisil. Ennast vigastada ja ka füüsiliselt haiget teha nii nagu ma vaimselt piinlesin. Tahtsin end purju juua nii, et midagi ei mäletaks, kõike unustada. Eriti seda valu... Kuid ainuke mida teha suutsin oli nutta... Mõte enda karistamisest oli kohutavalt ahvatlev, kuid mul puudus see sisemine julgus... Niiet ma ainult nutsin... Magasin... Nutsin... Püüdsin rahuneda ja nutsin taas...
Täna olen rohkem pisarateta hakkama saanud, kui need eelnevad päevad. See on hea. Hoolimata sellest, et ma teada armastan ja igatsen ei saa ma midagi teha. Ma saan Talle vaid aega anda ja seda ma ka teen. Pidime kokku saama ja asjad selgeks rääkima. Hetkel ma seda veel ei tea, millal see juhtub ja kuidas lõppeb...
Ta ütles, et armastab mind endiselt, olin Talle lihtsalt väga haiget teinud oma sõnade ja suhtumisega. Ma sain sellest alles siis teada, et midagi valesti olin teinud, kui Ta mu maha jättis... See oli löök alla poole vööd. Kõigest paar päeva varem saime suurepäraselt läbi, rääkisime tulevikust, perest, suhtest jne. Kõik oli super... Kõik oli ju korras... Ja nüüd... Aga ma ei imesta, et jälle kõik ära rikkusin, see on nimelt üks minu oskuseid. Sellega tuleb lihtsalt leppida või midagi teha, et sellest lahti saada ja mina valin teise variandi.
Ma olen juba piisavalt oma tegevusetuse tõttu kannatada. Nüüd on aeg olla tugev ja võidelda enda, Tema, meie eest! Ma ei suuda Temata olla. Ta on minu elu ja surm. Tema on kõik mis mul on ja mida ma vajan. Ma armastan Teda ja ei anna võitlusetta alla. Me saame kokku ja ma teen kõik endast oleneva, et olla enesekindlam ning, et ma Teda enam kunagi ei haavaks.
Ma armastan Teda ja teen kõik, et oma kallim tagasi saada ja kõike heastada. Ta on minu elu ja ma võitlen Tema eest! Ma ei jää (Sinust) Temast enam ilma!M
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar