Sellest õudsest päevast on möödunud 91 päeva, 13 nädalat ja 3 kuud. Käisin eile oma kallil külas. Kahjuks ei lubatud ööseks jääda, kuid ma ei vingu. Vähemalt me nägime ja meil oli tore. Kõik oli super. Aga kahjuks pole alati olnud... On olnud nii tõuse kui ka mõõnu, nagu suhetes ikka, kuid me oleme neist üle saanud.
Meil on suveks suured plaanid. Lausa hiiglasuured, kuid kas need ka tõeks saavad, on iseasi. Meil on plaanis telkida, laevaga kruiisile minna, aega veeta mõnes linnas, lemmikkohtades jne. Väga lahe oleks kahekesi reisile minna... Hääletada ei tea kuhu, ööbida telgis või tähistaeva all... Kuid kahjuks ma arvan, et mu vanemad poleks sellega nõus.
Mu kallis läheb arvatavasti operatsioonile. See pole küll 100% kindel aga tõenäosus on siiski suur. Ma ei tea täpselt, mis tal viga on, aga murekoht on põlv. Ta on uskumatu tüüp küll. Minu uskumatu tüüp! Kuid kahjuks pole ma vist ainuke, kes nii arvab... Ega ma ei imesta kah. Ta on ilus, lahe, täielik badboy, jutukas. On see kõik siis hea või halb... Ei tea. Eks ta hea ole. Tuleviku perspektiivis vähemalt.
Mäletan seda päeva, mil temast ilma oleks jäänud... Või noh... Mingiks ajaks jäingi...
Kolmapäev. Vaheajani olid vaid loetud päevad. Meil oli juba päris ammu kokku lepitud, et kallis tuleb selleks ajaks siia. Olin just koolist koju jõudnud, kui nägin, et kalli ema oli mulle vahepeal helistanud. See tundus imelik. Kord, kui ta ema mulle helistas, oli kallil probleem ja ta vajas minu katet, kuid kuna ma midagi ei teadnud, ei saanud ma teda aidata. Arvasin, et äkki on ka seekord kallil minu abi vaja ja küsin temalt facebookist, kas tal on mulle midagi öelda. Ei läinud palju aega mööda kui ta vastas. Kuid see mida ta ütles... Ma poleks iial midagi sellist arvanud... Ta ütles, et midagi on jah öelda... Kallis ütles, et meiega on kõik. Läbi. Finito. Südamest käis valujõnks läbi. Algul ma muidugi ei uskunud teda, kuid siis sai selgeks, et ta ei tee nalja. Ma ei tahtnud teda kaotada, seega küsisin, kas me võime ikkagi sõbrad edasi olla. Poiss oli nõus. Küsisin temalt ka vaheaja kohta. Ta ei osanud midagi selget ja kindlat veel öelda... Umbes sellega meie vestlus ka lõppes...
Põgenesin oma tuppa ja nutsin. Kui kõik lõpuks koju jõudsid, kuivatasin pisarad. Ma ei kavatsenudki neile midagi öelda. Järgmisel päeval rääkisin sellest ka sõbrannale. Ta ei osanud otseselt midagi öelda, sest tal puudus kogemus. Laupäeval sain teada, et poiss ikkagi tuleb. Hiljem selgus, et ka tema polnud kellelegi sõnagi öelnud meie kolmapäevasest vestlusest. Olin närvis, elevil ja mures. Kuidas peaks käituma, kui tuleb külla inimene, keda sa südamest armastad aga ta on su vaid mõned päevad tagasi maha jätnud?
~~~~~~~~~~~~
Laupäev. Kutsusin sõbranna külla. Täna lõuna paiku oli oodata külalist... Tüdruk oli mulle toeks. Vaatasime koos filmi ja laulsime laule. Järsku helises mu telefon. Ekraanil oli mu kalli nimi... Võtsin vastu ja poiss ütles, et on kohe kohal. Rääkisime kuni keegi uksele koputas... Läksin avama ja poiss astus sisse. Naeratasin vaiksel ja taganesin sõbranna juurde diivanile. Rääkisime natuke. Mina puterdasin ja olin närvis. Kas ta seda ka nägi või aru sai, ma ei tea. Kui vaikus oli juba pikemat aega õhus olnud, lahkus poiss suurest toas minu tuppa. Kuulsin, kuidas seal depressiivne muusika mängima pandi. Rääkisime vaikselt sõbrannaga. Käisin vahepea oma toas oma kalliga rääkimas, kuid tal polnud jututuju niiet jätsin ta rahule. Natuke hiljem läks sõbranna minema ja ma jäin temaga üksi...
Vaatasin telekat, kui poiss minu juurde tuli. Istus diivanile. Vaatasime mingi aja vaikides telekat, kuni ma ei suutnud enam vait olla ja küsisin, miks poiss nii kurb ja tõsine oli. Ta hea sõber oli kuuli saanud ja oli nüüd raskes seisus haiglas... Ma ei osanud midagi selle peale öelda. Rääkisime natuke, kuni ta mult puldi krabas. Seda tehes mulle peale hüppas ja kui end istuma sättis, oli poiss tunduvalt lähemal kui varem... Ta istus minu kõrval. Käsi mu põlvel puhkamas. Ma ei teadnud mida teha või arvata. Vaatasime filmi.
Mul hakkas halb ja läksin vetsu. Kõhus keeras, süda läikis, veider oli olla. Kui olin ukse enda järelt sulgenud, kuulsin samme wc poole tulemas ja keegi koputas uksele ning küsis mis ma teen ja kas mul on kõik korras. Istusin veel hetke poti ääres, kui lõpuks püsti tõusin ja välja astusin. Poiss vaatas mind murelikult, kuid ütlesin, et mul oli lihtsalt halb olla. Heitsin diivanile istuma, kui poiss mu sülle võttis. Ta viis mind voodisse, nii nagu seda teevad peigmehed pulmaööl... Olime mõlemad mu voodis ja vaatasime telefonist videot, kui uuesti wc-sse põgenesin. Taaskord tuli ta mulle järgi ja midagi ei juhtunud. Naasime voodisse. Rääkisime ja ta võttis mu kaissu.
Tema kaisus olles ma tardusin. Kas nii ikka tohtis? Me polnud ju enam koos? Aga ta käitus nagu oleks... Mis toimub? Poisi kehasoojus... Südamelöögid... Lõhn... See oli kõik see, mida ma nii väga igatsenud olin... Poiss võttis mult ümbert kinni ja keeras end minu peale. Ning suudles mind. Ja veel. Ja veel... Lõpetades ma naeratasin. Ka tema naeratas. Tema kaisus oli nii hea olla, aga oli see ikka õige? Poiss keeras end minu poole ning palus vabandust, et ta mu maha jättis, sest nüüd mõistis ta, kuidas ta ikkagi mind armastab. Poiss palus min uuesti oma tüdrukuks. Ma olin kiiruga nõus!
Oli see hea või halb tegu, ma ei tea. Kuid seda võin ma kinnitada, et vaheaeg möödus väga lahedalt ja mõnusalt. Kas on ikka hea minna kokku poisiga, kes on su hiljaaegu maha jätnud? Süüdistage mind kui tahate, aga ma olin nõus. Kui ma tegin valesti, siis elu õpetab, kuid temast uuesti ilma jääda ma poleks suutnud... Meil oli koos nii hea. Igatsesin teda kohe, kui ta jälle ära läks... Ma ei tea, mis edasi saab või kui kauaks me kokku jääme, aga hetkel see ei loe midagi. Naudime seda, mis meil on, sest kõik juhtub põhjusega. Ma armastan teda! Ja tema mind. Ma loodan...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar