Huvitav päev...

    Aega on läinud ja palju muutunud... Eile päev oli omamoodi isegi, et huvitav. Käisime sõbranna põhikooli lõpetamisel, kuid see pole muidugi veel kõik.

   Hetkel ma ei oska öelda, mida ma täpselt tunnen... On see vabadus, kurbus, rõõm, leppimine vältimatuga või hoomis miski muu? Nagu sa kindlasti aru said, pole ma enam suhtes. See juhtus eile... Alles hiljem jõudis reaalsus minuni, kuid praegu on veel väga vara öelda, kuidas ma end tunnen. Alguses polnud hullu midagi, kuid aja möödudes muutus minus miski, kuid mis see on? Mõistsin, et seda, mis oli, ei tule enam kunagi, kuid ma ei oska öelda, mis tundeid see minus esile toob. Jah, kurb on kindlasti, et ilus asi otsa sai, kuid samas... Ahh, mis ma keerutan, ta on egoist ja on hea, et sellest lõpuks aru sain. 

    Mulle räägiti nii juba algusest peale, kuid ma ei uskunud neid inimesi. Armasatus on ju pime, või kuidas? Hiljem ma muidugi hakkasin neid kuulama ja see, mida räägiti oli ja on õige, sest nüüd näen seda ka mina. Alguses püüdsin ma sellest mitte välja teha, lootsin, et ta muutub, suudab ja tahab paremaks saada... Kuid nagu öeldakse, on lootus lolli lohutus. Lõpuks ma enam ei lootnud, kuid ma ei tahtnud ka temast ilma jääda ega suutund teda jätta. Õnneks/kahjuks, mul seda probleemi enam pole. Ja kõik tänu eilsele päevale.

    Olime just sõbranna juurde jõudnud, kui telefon piiksuma hakkas, et teavitada uutest sõnumistest, mida keegi mulle facebook'i oli saatnud. Paljud olid mulle kirjutanud, kuid Tema oli vaid tahtnud, et ma helistaks. 

    Mõne aja pärast läksin sõbranna tuppa ning helistasin Talle. Alguses rääkisime niisama. Ta oli häälest ära... Löödud, kurb või väsinud? Igatahes lõpuks ütles poiss, et tal on mulle midagi tähtsat öelda meie suhte kohta. Ega ta vist ei tahtnud seda päris veel öelda, kuid käisin natuke peale kuni ta suu avas. Ta ütles, et jätab mu maha ja, et meie suhtest ei tule midagi välja, sest ta kavatseb kaugele ära kolida ning oma elustiili muuta. Ma ei osanud algul midagi öelda, kuid lõpuks tänasin poissi, et too esimene oli, sest muidu poleks mul arvatavasti julgust olnud, et talle öelda, et ma ta maha tahan jätta. 

    Rääkisime natuke veel ja nagu poisi jutust aru sain, jäime me veel sõpradeks ja suhtleme edasi, sest ega ta mind oma kodust eemal ei saa hoida. Kui varem käisin seal Tema tõttu, siis nüüd on põhjused pisut teised. 

    Peale jaanipäeva lähengi sinna. Praegu ma ei tea, kas Tema ka seal on või ei, aga ma palusin oma tulekust mitte teada anda. Kui ta on siis on, ja kui ei, siis ei ole. Parem ongi. Pole vaja, et ta minu pärast oma plaane muudab ja kui ta nii väga ei taha minuga koos samas majas olla, siis pole tal põgenemisega mingeid probleeme. Natuke kurb on küll, et suhe lörri läks aga elu ongi selline. Iga halb asi on millekski hea.

Hiljem...

    Sellest õudsest päevast on möödunud 91 päeva, 13 nädalat ja 3 kuud. Käisin eile oma kallil külas. Kahjuks ei lubatud ööseks jääda, kuid ma ei vingu. Vähemalt me nägime ja meil oli tore. Kõik oli super. Aga kahjuks pole alati olnud... On olnud nii tõuse kui ka mõõnu, nagu suhetes ikka, kuid me oleme neist üle saanud.

    Meil on suveks suured plaanid. Lausa hiiglasuured, kuid kas need ka tõeks saavad, on iseasi. Meil on plaanis telkida, laevaga kruiisile minna, aega veeta mõnes linnas, lemmikkohtades jne. Väga lahe oleks kahekesi reisile minna... Hääletada ei tea kuhu, ööbida telgis või tähistaeva all... Kuid kahjuks ma arvan, et mu vanemad poleks sellega nõus.

    Mu kallis läheb arvatavasti operatsioonile. See pole küll 100% kindel aga tõenäosus on siiski suur. Ma ei tea täpselt, mis tal viga on, aga murekoht on põlv. Ta on uskumatu tüüp küll. Minu uskumatu tüüp! Kuid kahjuks pole ma vist ainuke, kes nii arvab... Ega ma ei imesta kah. Ta on ilus, lahe, täielik badboy, jutukas. On see kõik siis hea või halb... Ei tea. Eks ta hea ole. Tuleviku perspektiivis vähemalt.

    Mäletan seda päeva, mil temast ilma oleks jäänud... Või noh... Mingiks ajaks jäingi...

    Kolmapäev. Vaheajani olid vaid loetud päevad. Meil oli juba päris ammu kokku lepitud, et kallis tuleb selleks ajaks siia. Olin just koolist koju jõudnud, kui nägin, et kalli ema oli mulle vahepeal helistanud. See tundus imelik. Kord, kui ta ema mulle helistas, oli kallil probleem ja ta vajas minu katet, kuid kuna ma midagi ei teadnud, ei saanud ma teda aidata. Arvasin, et äkki on ka seekord kallil minu abi vaja ja küsin temalt facebookist, kas tal on mulle midagi öelda. Ei läinud palju aega mööda kui ta vastas. Kuid see mida ta ütles... Ma poleks iial midagi sellist arvanud... Ta ütles, et midagi on jah öelda... Kallis ütles, et meiega on kõik. Läbi. Finito. Südamest käis valujõnks läbi. Algul ma muidugi ei uskunud teda, kuid siis sai selgeks, et ta ei tee nalja. Ma ei tahtnud teda kaotada, seega küsisin, kas me võime ikkagi sõbrad edasi olla. Poiss oli nõus. Küsisin temalt ka vaheaja kohta. Ta ei osanud midagi selget ja kindlat veel öelda... Umbes sellega meie vestlus ka lõppes...

    Põgenesin oma tuppa ja nutsin. Kui kõik lõpuks koju jõudsid, kuivatasin pisarad. Ma ei kavatsenudki neile midagi öelda. Järgmisel päeval rääkisin sellest ka sõbrannale. Ta ei osanud otseselt midagi  öelda, sest tal puudus  kogemus. Laupäeval sain teada, et poiss ikkagi tuleb. Hiljem selgus, et ka tema polnud kellelegi sõnagi öelnud meie kolmapäevasest vestlusest. Olin närvis, elevil ja mures. Kuidas peaks käituma, kui tuleb külla inimene, keda sa südamest armastad aga ta on su vaid mõned päevad tagasi maha jätnud?

~~~~~~~~~~~~

    Laupäev. Kutsusin sõbranna külla. Täna lõuna paiku oli oodata külalist... Tüdruk oli mulle toeks. Vaatasime koos filmi ja laulsime laule. Järsku helises mu telefon. Ekraanil oli mu kalli nimi... Võtsin vastu ja  poiss ütles, et on kohe kohal. Rääkisime kuni keegi uksele koputas... Läksin avama ja poiss astus sisse. Naeratasin vaiksel ja taganesin sõbranna juurde diivanile. Rääkisime natuke. Mina puterdasin ja olin närvis. Kas ta seda ka nägi või aru sai, ma ei tea. Kui vaikus oli juba pikemat aega õhus olnud, lahkus poiss suurest toas minu tuppa. Kuulsin, kuidas seal depressiivne muusika mängima pandi. Rääkisime vaikselt sõbrannaga. Käisin vahepea oma toas oma kalliga rääkimas, kuid tal polnud jututuju niiet jätsin ta rahule. Natuke hiljem läks sõbranna minema ja ma jäin temaga üksi...

    Vaatasin telekat, kui poiss minu juurde tuli. Istus diivanile. Vaatasime mingi aja vaikides telekat, kuni ma ei suutnud enam vait olla ja küsisin, miks poiss nii kurb ja tõsine oli. Ta hea sõber oli kuuli saanud ja oli nüüd raskes seisus haiglas... Ma ei osanud midagi selle peale öelda. Rääkisime natuke, kuni ta mult puldi krabas. Seda tehes mulle peale hüppas ja kui end istuma sättis, oli poiss tunduvalt lähemal kui varem... Ta istus minu kõrval. Käsi mu põlvel puhkamas. Ma ei teadnud mida teha või arvata. Vaatasime filmi.

    Mul hakkas halb ja läksin vetsu. Kõhus keeras, süda läikis, veider oli olla. Kui olin ukse enda järelt sulgenud, kuulsin samme wc poole tulemas ja keegi koputas uksele ning küsis mis ma teen ja kas mul on kõik korras. Istusin veel hetke poti ääres, kui lõpuks püsti tõusin ja välja astusin. Poiss vaatas mind murelikult, kuid ütlesin, et mul oli lihtsalt halb olla. Heitsin diivanile istuma, kui poiss mu sülle võttis. Ta viis mind voodisse, nii nagu seda teevad peigmehed pulmaööl... Olime mõlemad mu voodis ja vaatasime telefonist videot, kui uuesti wc-sse põgenesin. Taaskord tuli ta mulle järgi ja midagi ei juhtunud. Naasime voodisse. Rääkisime ja ta võttis mu kaissu.

    Tema kaisus olles ma tardusin. Kas nii ikka tohtis? Me polnud ju enam koos? Aga ta käitus nagu oleks... Mis toimub? Poisi kehasoojus... Südamelöögid... Lõhn... See oli kõik see, mida ma nii väga igatsenud olin... Poiss võttis mult ümbert kinni ja keeras end minu peale. Ning suudles mind. Ja veel. Ja veel... Lõpetades ma naeratasin. Ka tema naeratas. Tema kaisus oli nii hea olla, aga oli see ikka õige? Poiss keeras end minu poole ning palus vabandust, et ta mu maha jättis, sest nüüd mõistis ta, kuidas ta ikkagi mind armastab. Poiss palus min uuesti oma tüdrukuks. Ma olin kiiruga nõus!

    Oli see hea või halb tegu, ma ei tea. Kuid seda võin ma kinnitada, et vaheaeg möödus väga lahedalt ja mõnusalt. Kas on ikka hea minna kokku poisiga, kes on su hiljaaegu maha jätnud? Süüdistage mind kui tahate, aga ma olin nõus. Kui ma tegin valesti, siis elu õpetab, kuid temast uuesti ilma jääda ma poleks suutnud... Meil oli koos nii hea. Igatsesin teda kohe, kui ta jälle ära läks... Ma ei tea, mis edasi saab või kui kauaks me kokku jääme, aga hetkel see ei loe midagi. Naudime seda, mis meil on, sest kõik juhtub põhjusega. Ma armastan teda! Ja tema mind. Ma loodan...

Meenutus...

    Pisarad voolavad, klomp on kurgus, õlad vapuvad - see on hääletu nutt. Miks ma üldse nutan? Päev algas ju nii hästi. Miks lõppeb päev pisaratega? Kuidas saab muutuda nii palju vaid hetkega? Ühe kõnega... Paari sõnaga... Kõik. Algas see ju imeliselt. Kuhu kõik kadus? Miks? Kas tõesti ei saa ainult head? Kas tõesti peab kõiges olema ka halba?

    Hommik. Või siis ka väga varajane hommik. Mõne jaoks hoopiski öö. Kell oli siis saamas neli hommikul. Nari alumiselt voodilt oli kuulda vaikset nohinat. Ta magas. See imeline hääl. See imeline hetk, kus aeg oleks justkui seisma jäänud. Keerasin külge ja nautisin varast tundi. Kuid siis meenus, mis mind äratas. Ohkasin. Vaikselt, püüdes oma inglit mitte äratada, ronisin voodist alla.

    Avasin ukse. Seisin seal hetke, püüdes silmi pimedusega harjuma panna. Nohin muutus rahutumaks. Kartsin teda äratada ning hoidsin hinge kinni. Ta keeras külge ja nohin taastus. Hingasin kergendatult ja jätkasin oma teed vannitoa poole.

    Uuesti oma tuppa jõudes, seisin ta lähedal. Peas käis võistlus kahe mõtte ja teo vahel. Kas minna oma kalli kaissu, või ronida üles oma voodisse ja hoopis hiljem tema kuuma embusesse põgeneda? Seisin seal päris pikalt. Kui keegi mind näinud oleks, oleks mind arvatavasti imelikuks peetud, kuid oli siiski varajane hommik ja toas pime, niiet keegi poleks saanud mind näha. Lõpuks otsustasin enda voodi kasuks, sest ei tahtnud teda segada. Teki all olles mõtlesin eelnevale õhtule ja ka hommikule. Viimane mida mäletasin olid mu kalli hingetõmbed.

    Uuesti silmi avades oli toas juba valgem. Päikese valgus paitas elutu toa seinu, lage, põrandat. Kobasin telefoni järgi.  Selle kätte saanud, näitasid numbrid hommikutundi. Kell oli pisut üle kaheksa ja mu kalli nohin ikka sama armas. Pikutasin voodis. Mõtisklesin, kas minna oma ingli kaissu või lasta tal veel magada. Kuid kuna ma ei suutnud enam üksi oma voodis pikutada, ronisin alla.

    Vaikselt liikusin ta ette. Ta oli nii armas. Teki sisse mähitud. Ja see armas nohin. Istusin voodile. Ta hingamises muutus miski, kuid vaid hetkeks, sest mu kallis uinus uuesti. Vaatasin teda mõnda aega. Käsi liikus justkui iseenesest tema teki ja keha poole. Nohin lõppes. Ta keeras end minu poole. Avas aeglaselt oma unesegased silmad. Mu ingel ehmatas, kui mu nägu märkas ja otsekohe turtsatasin, sest ta nägu oli lihtsalt nii naljakas, armas ja seksikas samal ajal.

    Juba hetk hiljem kahetsesin, et voodile istusin. Et üldse julgesin ta und segada. Hakkasin juba vaikselt ära minema, kui üks soe käsi mu voodisse tõmbas. Heitsin ta kõrvale ja panin oma käed ta kuuma keha ümber. Pikutasime nii päris pikalt, kuni ta mu pea enda oma juurde pööras ja mu huuli suudles. Naeratasin. Kõik oli imeline. Perfektne. Võrratu. Olla oma armastatu kaisus: kaitstud, soojas, armastatud. Mitte miski ei olnud puudu. Enam parem poleks saanud olla.

~~~~~~~~~~~~

    Otsustasime siis lõpuks üles ärgata ja riidesse panna. Ka hommik algas hästi. Kõik oli ilus. Imeline. Võib olla isegi liiga hea... Pärast hommikusööki pesin nõud. Mängisin ingliga turakat. Tegin ka muid asju, mida tüdrukud ikka hommikuti teevad. Olime sel hetkel minu toas, kui isa ütles, et läheme Vigalasse vanaema juurde. Palusin vanemaid, kas ka minu kallis võiks kaasa tulla ja nad olid nõus. Viisime tädi bussile. Ka tema oli meile ööseks jäänud.

    Sõit vanaema juurde polnud kuigi pikk. Terve autosõidu hoidsime teineteisel käest kinni. Jõudsime kohale ja ka majas sees olles, ei läinud me üksteisest kuigi kaugele. Tantsisime teisest toas omaette, kui mu telefon helises ja kogu see õudus pihta hakkas. Helistajaks oli mu ingli ema. See oli veider. Me saime temaga küll väga hästi läbi, kuid mitte kunagi ei helistanud ta mulla. Võtsin siis kõne vastu ja ta tahtis oma poja, minu kallikesega, rääkida. Loomulikult andsin telefoni talle. Nad vestlesid umbes viis minutit. Kui kõne lõpetati, oli mu ingel segaduses, tõsine ja näost ära. Ta seletas mulle, et ta ema olevat öelnud, et ta Rõudesse läheks. Kui mu ingel oma emalt küsis, et miks, vastas naine, et ta hakkab nüüd seal elama. Nüüd sain ka mina tema segadusest aru ja ega ma selle üle kuigi rõõmus polnud.

    Läksime siis mu vanemate juurde ja mu kallis palus neil end Rõudesse viia. Isa oli sellega nõus. Rääkisime kallimaga sellest, mis nüüd edasi saab ja mis me suhtest saab. Ta ütles, et meie suhe sellest ei muutu ja, et ta püüab igal võimalusel minuga kokku saada. Kallisasime ja lihtsalt hoidsime üksteiselt ümbert kinni. Kuna kell oli juba päris palju, läksime ka meie lõunat sööma.

    Peale toitvat kõhutäit hakkasime end autosse sättima. Umbes poolele teel Rõude tundsin, kuidas pisarad voolama hakkasid. Nüüd jõudis mulle kohale, et ma ei näe oma kallist enam iga päev. Võib olla ei näe mitu nädalat. Ta hoidis mult ümbert kinni ja mina nutsin hääletult. Kui lõpuks kohale jõudsime, ronisime autost välja ja ma kallistasin teda kaks korda hästi tugevalt. Silmadest voolasid pisarad, mida ma enam tagasi ei suutnud hoida. Lahti lastes põgenesin autosse. Püüdsin talle küll naeratada aga pisarad voolasid nüüd juba ojadena.

    Kui auto liikuma hakkas, ei suutnud ma end enam tagasi hoida ja nutsin terve tee koju. Nuuksusin. Nutsin hääletult. Üritasin end lohutada, end mitte nutma ajada, kuid lõpuks nutsin veel hullemini. Isegi koju jõudes nutsin. Istusin voodis, padi kaisus ja lasin pisaratel voolata. Kui mu kallis mulle helistas, voolasid pisarad veelgi rohkem. Ta küll rääkis ja lohutas, kuid teda polnud siin... Kõne lõppedes nutsin veel pikalt. Püüdsin end kokku võtta: nuuskasin nina, pesin näo ära, hingasin sügavalt ja rahulikult. See toimis. Osaliselt... Niikaua, kui tegevuses olin, sai isegi olla, aga kui kasvõi hetkeks tekkis paus, tundsin taas klompi kurgus. Peale õhtusööki helistas mu kallis uuesti, suutsin end juba paremini vaos hoida. Pisarad hakkasid voolama alles lõpu poole. Kui telefoni kinni panin, hakkasin uuesti nutma.

    Nutsin päris pikalt enne, kui otsustasin kirjutada sellest, mis juhtu ja kuidas ma end tunnen. Pisarad on nüüdseks ära kuivanud. Õhtu on ka kätte jõudnud. Lubasin inglile helistada. Seda teen pisut hiljem. Loodetavasti suudan end vaos hoida. Ma igatsen teda. Ma pole kindel, kuidas ma temata hakkama saan... Aga peab saama! See pole veel lõpp. Me küll ei näe üksteist iga päev, kuid helistame, saadame sõnumeid. Ja kui on võimalik kohtume ja käime võimalikult tihti külas. Meie suhe jääb püsima, kui me alla ei anna ja kui me mõlemad selle eest võitleme. Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Eks? Jälle see klomp... Tuleb jääda positiivseks. Tema pärast! Minu pärast! Meie pärast!