Temast on vahel väga raske aru saada. Suurim viga vist ongi see, et Ta ütleb üht, kuid käitub risti vastupidi.
Sellest päevast, kui Ta mu maha jättis on möödas rohkem kui kuu. Oleme vahepeal ka kokku saanud ja seejärel muutub asi segaseks.
Kui linnas kokku oleme saanud, pole asi nii hull olnud. Saime läbi nagu vanad sõbrad kunagi, kuid käituda ei osanud ma ikka... Jube segane oli see kõik. Ja veider... Seda eriti veel siis, kui ta siia, mulle külla tuli... Algul oli aru saada, et olime sõbrad ja ma olin sellega ka leppinud ning harjunud aga see muutus üsna kiiresti millekski muuks... Tema alustas. Võttis mu käe oma kätte, tõmbas mind enda vastu, võttis mu kaissu... suudles...
Need kaks päeva, kui Ta siin oli, kutsus poiss mind enda omaks.. musiks... kalliks... Kõik tundus nii nagu olema peaks. Olime koos. Ma olin jälle rõõmus. Me olime ju suhtes. Kõik said sellest aru ja ma ise arvasin muidugi sama. Vähemalt mulle tundus nii aga... Ma eksisin rängalt. Väga rängalt.. See teeb tegelikult siiani haiget, kuigi sellest eksimusest on möödas juba üle nädala. Kõige valusam on see, et Ta lubas ühendust võtta, pidime edasi suhtlema aga Ta loomulikult ei teinud seda.
Kirjutasin Talle algul Facebook'i, mina ju lootsin veel.. Äkki oli Tal lihtsalt kiire... Aga kuna Ta vastas napilt ning külmalt, siis lubasin endale, et ei alanda ennast enam sellega. Kurb oli ka see, et kui küsisin Ta käest, et kas oleme koos või lahus, oli vastus viimane. Olen saanud juba piisavalt haiget ja Tema käe läbi kannatanud. Pidevalt meie pärast muretsenud, kõiges kahelnud, püüdnud asju parandada, ennast muuta. Ma olen kõike teinud ja Tema on selle lihtsalt prügikasti visanud nagu see ei loeks midagi. Aitab!
See teeb nii kohutavalt haiget, kui Ta ütleb ja käitub koos olles ühtemoodi aga eraldi olles teisiti. Kui eraldi oleme kohtleb Ta mind nagu kõntsa... Nagu oleksin tühi koht. Koos olles olen kallis ja musi ja kõige tähtsam... Järgmisel päeval mitte keegi... Eks ma olengi Tema jaoks mitte keegi siis, muidu ta oleks ju ühendust võtnud minuga, lubadust pidanud, vastanud normaalselt..
Ta ainult mängis minuga. Olin lihtsalt üks tema paljudest vahepeatustest. Keegi kellele valetada, kelle ees oma huvitava ja valesid täis eluga uhkustada, raha välja petta ja hiljem halastust ning andestust paluda. Ta on patoloogiline valetaja kellel puuduvad kohusetunne ja võime kellestki rohkem hoolida kui ise endast. Ta on egoist. Mina pole Teda kordagi petnud aga Tema...? Korduvalt. Alguses veel eriti. Iga teine naine, kes vastu tuli... Nüüd tegi Ta seda vist vähem aga kindel ma pole, võib olla varjas seda paremini lihtsalt. Ma polnud päris pikalt enam milleski kindel, kui tegemist oli Temaga. Ta valetas, ei andnud kindlat vastust ja kui andis, siis käitus vastupidiselt öeldule. See tegi kõige rohkem haiget.
Viimane kord, kui ta siin käis ja kõik arvasid, et koos oleme, oli meil koolis pildistamine, mille pärast ta üldse tuli. Ma olin väga üllatunud Tema käitumisest. Ma pole neid pilte veel kätte saanud ja kui saangi siis.. Mida ma teen nendega? Ära ei taha visata, kui aus olla aga kes teab... Enne tuleb pildid muidugi kätte saada.
Ma pole Temaga sellest päevast alates rääkinud. Poiss lubas, et võtab ühendust nagu eelminegi kord, kuid pole seda siiani teinud. Mina enam nii madalale ei kavatse laskuda, et ise Talle kirjutaks või helistaks. Milleks? Et sõimu ja haiget saada? Tänan ei. Muidugi polnud meie suhe ainult halb ja negatiivne. Ma ei kavatse Teda oma elust välja lõigata. Ise ma küll ühendust ei võta aga ma ka ei ignoreeri. Kõik, mida olen kunagi Temalt saanud, jäävad alles, kas siis mälestustena või esemetena.
Ma ei tea, kas Tema üldse minu peale mõtleb või mitte aga Teda ei unusta ma iialgi. Olen tänu Talle nii palju arenenud, targemaks ja kogemuste rikkamaks saanud. Ma ei kahetse midagi, oli mis oli ja sellest tuleb õppida.
Pea püsti, naeratus näole ja pika sammuga helgema tuleviku poole. Aitab haletsemisest! Aitäh Sulle!
