Aega on läinud ja palju muutunud... Eile päev oli omamoodi isegi, et huvitav. Käisime sõbranna põhikooli lõpetamisel, kuid see pole muidugi veel kõik.
Hetkel ma ei oska öelda, mida ma täpselt tunnen... On see vabadus, kurbus, rõõm, leppimine vältimatuga või hoomis miski muu? Nagu sa kindlasti aru said, pole ma enam suhtes. See juhtus eile... Alles hiljem jõudis reaalsus minuni, kuid praegu on veel väga vara öelda, kuidas ma end tunnen. Alguses polnud hullu midagi, kuid aja möödudes muutus minus miski, kuid mis see on? Mõistsin, et seda, mis oli, ei tule enam kunagi, kuid ma ei oska öelda, mis tundeid see minus esile toob. Jah, kurb on kindlasti, et ilus asi otsa sai, kuid samas... Ahh, mis ma keerutan, ta on egoist ja on hea, et sellest lõpuks aru sain.
Mulle räägiti nii juba algusest peale, kuid ma ei uskunud neid inimesi. Armasatus on ju pime, või kuidas? Hiljem ma muidugi hakkasin neid kuulama ja see, mida räägiti oli ja on õige, sest nüüd näen seda ka mina. Alguses püüdsin ma sellest mitte välja teha, lootsin, et ta muutub, suudab ja tahab paremaks saada... Kuid nagu öeldakse, on lootus lolli lohutus. Lõpuks ma enam ei lootnud, kuid ma ei tahtnud ka temast ilma jääda ega suutund teda jätta. Õnneks/kahjuks, mul seda probleemi enam pole. Ja kõik tänu eilsele päevale.
Olime just sõbranna juurde jõudnud, kui telefon piiksuma hakkas, et teavitada uutest sõnumistest, mida keegi mulle facebook'i oli saatnud. Paljud olid mulle kirjutanud, kuid Tema oli vaid tahtnud, et ma helistaks.
Mõne aja pärast läksin sõbranna tuppa ning helistasin Talle. Alguses rääkisime niisama. Ta oli häälest ära... Löödud, kurb või väsinud? Igatahes lõpuks ütles poiss, et tal on mulle midagi tähtsat öelda meie suhte kohta. Ega ta vist ei tahtnud seda päris veel öelda, kuid käisin natuke peale kuni ta suu avas. Ta ütles, et jätab mu maha ja, et meie suhtest ei tule midagi välja, sest ta kavatseb kaugele ära kolida ning oma elustiili muuta. Ma ei osanud algul midagi öelda, kuid lõpuks tänasin poissi, et too esimene oli, sest muidu poleks mul arvatavasti julgust olnud, et talle öelda, et ma ta maha tahan jätta.
Rääkisime natuke veel ja nagu poisi jutust aru sain, jäime me veel sõpradeks ja suhtleme edasi, sest ega ta mind oma kodust eemal ei saa hoida. Kui varem käisin seal Tema tõttu, siis nüüd on põhjused pisut teised.
Peale jaanipäeva lähengi sinna. Praegu ma ei tea, kas Tema ka seal on või ei, aga ma palusin oma tulekust mitte teada anda. Kui ta on siis on, ja kui ei, siis ei ole. Parem ongi. Pole vaja, et ta minu pärast oma plaane muudab ja kui ta nii väga ei taha minuga koos samas majas olla, siis pole tal põgenemisega mingeid probleeme. Natuke kurb on küll, et suhe lörri läks aga elu ongi selline. Iga halb asi on millekski hea.
